Väga maagiline ja väestav fotoshuut mitmetel põhjustel.
Esiteks toimus see kohas, kuhu ma jõudsin peale kaheksat (?) aastat sõprust esimest korda. Lihtsalt iga kord tuli midagi vahele. Tuli ka see kord, kui me kavaldasime reaalsuse üle.
Jooksime viimast päiksevalgust püüdes mööda põlde ja metsi. Taevas vibreeris meiega täiskuu.
.
Teiseks oli see nii päris. Minu jaoks tähendab lavastusfoto mingi võimaliku reaalsuse läbimängimist. Selle toimumise hetkel see pole enam lavastus, vaid reaalsus. Ümberkehastumine. See rituaal oli väga naiselik, vabastas ja puhastas kogunenud/kuhjunud energiaid.
Naiselik kosmiline tants.
Kogu see teekond oli nii energiat andev.
Mulle nii meeldib pildistada inimesi (oma) elust enesest. Ma tõesti ei kujutaks ette ennast kunagi pildistamas professionaalseid modelle, kes oskavad teha teatud atraktiivseid pilke või poose.
Päris inimesed kogemas üleelulist fantaasiamaailma on minu jaoks kõige kaunimad. Päris inimene ja väljamõeldud stsenaarium võib viia väga arhetüüpsete tulemusteni ;). See kõik on ka reaalsus ja dokumentatsioon, aga väga peenel tasandil.
No comments:
Post a Comment