veel mõned hetked Solstitsiumilt

Üks hetk. Solstitium 2014

SOLSTITIUM 2014

Kollaazhid on insipireeritud maagilisest pööripäeva ergastusest.
Pildid on spetsiaalselt loodud Solstitium 2014 päikseseisaku tähistamise erakordistamiseks.

Nautige seda maagilist rännakut...

 Peol rippusid pildid ka vabasõhus festivalikülastajatele uurimiseks, dokumentatsioon endal paraku puudub :)

Pidu oli aga fantastiline! Aitäh kõiksusele!

A Mulher salvagem e sombra

See pildiseeria on sündinud mu pikaaegsest kaaslasest „Naised, kes jooksevad huntidega. Müüte ja pajatusi ürgnaise arhetüübist“, mille kirjutas minu ja paljude teiste naiste elude jaoks Clarissa Pinkola Estés, pikaaegne psühhoterapeut ja jutustuste koguja ja nende tähenduste uurija. Kusjuures keskendudes algsetele ja ürgsetele jutustustele, mis on mahendamata ja ilustamata, ehk pisut võikadki oma algkujul.

See seeria on alateadlikult inspireeritud jutustusest „Kontnaine“, mis on ka selle raamatu läbiv arhetüüp- see ürgne isedus, pidev võitlus ja naise vägevust täis potentsiaal ja Jõud. Kõige kummastav minu jaoks on see, et kuni selle hetkeni, kui ma näitasin ühele sõbrale juba väljatrükitud fotosid, ei suutnud ma sellele seeriale seda pealkirja panna, kuid tema ütles selle seose välja ja uue pilguga nii lugu kui ka pilte vaadates- justnimelt see see on. Küllap Kontnaine ise on siinkohal enda kohalolu ilmutanud!

Selles jutustes püüab üks üksildane kalur tormleval merel enda võrku pere poolt hüljatud Kontnaise. Kondiklibu jälitas teda kuni mehe igluni, ning öösel, kui mees uinus, jõi Kontnaine ära ta pisara, kogus sellest elujõudu, rebis välja ka mehe trummeldava südame ning kasvatas sellest endale liha luudele. Hommikuks oli hirmutavast kondihunnikust saanud naine mehe kõrval.

Nende piltide peal justnimelt see juhtubki- kõhetu ja sünge naisterahvaga, kes rebib lahti ennast itkest, köidikutest ja süngest olekust, kogub ja koondab iseenda jõu, väetantsus paneb oma vere keema. Ta astub vastu oma hinge varjutajale, mis on surunud ta eemale ta ürgnaiselikust loomusest ja jõust. Kontnaise jutustus lõpeb küll sellega, et nad elasid õnnelikult elu lõpuni. Kuid võitluses naise ja varju vahel pole ühekordset võitu. Maailm taasloob end igapäevastel alustel ning seda tantsu tuleb tantsida igakord kui vere pulbitsemist soontes hakkab varjutama, miski tume vari.